Näitus „KOSMOS – visuaalne rännak“ avatud alates 12. september teemapeoga ning 13. september muuseumipiletiga.

Oleme alati imetlenud tähistaevast ja mõtisklenud, mida kõike sealt leida võib. Kosmos sümboliseerib meie püüdlusi nihutada piire, astuda samm tundmatusse ja unistada tulevikust öötaeva tähtede keskel. See kujutab endast nii uudishimu ja elevust, mida tekitab millegi uue avastamine, kui ka ajatuid küsimusi selle kohta, kes me oleme ja kuhu me selles tohutus laiuvas universumis kuulume.

Universum on lõputu vaimustuse, inspiratsiooni ja eluliste küsimuste allikas. Näitusel „KOSMOS – visuaalne rännak“ avastatakse taevapiiri, kus kohtuvad kunstiväljendus ja teadusuuringud, ning jäädvustatakse kosmose suursugusust astronoomide silmade ja kunstnike tõlgendavate nägemuste kaudu. 14 kunstniku töödes seisame silmitsi küsimustega Maa, kosmose ja meie identiteedi kohta: kes me oleme selles igavikulises maailmas; kui Maalt lahkume, siis millised väärtused jõuavad meie kaudu uutele planeetidele; ning kellel on õigus unistada tulevikust väljaspool Maa atmosfääri? Pakume vaatamiseks kunstiteoseid ja detailirikkaid kosmoseteleskoobi fotosid kaugetest galaktikatest ning udukogudest, et muuta inimsilmale nähtamatu nähtavaks. Kutsume teid avastama kosmost, laiendama silmaringi ja avardama kunsti kaudu oma isiklikku universumi.

Kui öö on pilvitu, näeme pimeduses taeva poole vaadates endi kohal kõrgumas tuhandeid tähti. Sellegipoolest on inimkond alati tahtnud näha rohkem, kui silm seletab. Seega leiutasime teleskoobi, millele lisasime aja jooksul suuremad peeglid ja kaamerad. Need suudavad jäädvustada valguse lainepikkusi, mida palja silmaga kogeda ei saa. Tänu pikale säriajale muudavad nad nähtamatu nähtavaks, näitavad meile tähtede liikumist taevas ja jäädvustavad äärmiselt üksikasjalikke kujutisi, näiteks Kuu pinnast.

Kuu on meile lähim taevakeha. See on Maale nii ligidal, et mõnda selle kraatrit eristame koguni palja silmaga ja teleskoobi abil näeme veel enamatki. Päike on meile lähim täht ja ühtlasi meie päikesesüsteemi kese, mis on kujundanud inimkonna uskumusi maailmast.

Inimese võime näha, mis leidub Maast väljaspool, ahvatleb meid uurima tundmatut, kuhu reisides mõistaksime, milline on meie koht selles ääretus kosmoses. Astronaut Christer Fuglesang kirjeldab, et teekonnal orbiidile, kui toimub üleminek kolmekordselt ülekoormuselt kaaluta olekusse, tekib eufooriline vabadustunne. Üleminek sünnib hetkega – inimene paiskub ettepoole ja vabaneb raskusjõust, sattudes Maa ümber vabalangusse.

Paljude kosmosereisijate sõnul kogetakse Maa nägemisel kosmosest nn ülevaateefekti ehk seda, mida tunti enne ja pärast sellist kogemust. Astronaut Jessica Meir selgitab, kuidas õhuke atmosfäärikiht, mis kaitseb meid kosmose kiirguse eest ja teeb elu Maal võimalikuks, näib helendavat. Kosmosest vaadates näeb Maad terviklikult, ilma igasuguste jaotusteta: see on ilus ja haavatav planeet, mille iga osa mõjutab tervikut.

Kosmos kujutab endast paljuski suurt unistust – see on kui tühi lõuend, mille täitmiseks on lõputult võimalusi. Samuti võivad ootamatud avastused kiirendada inimarengut. Oleme kosmosereisidest unistanud antiikajast saati, kuid meie maailmapilti sulandusid need jäädavalt alles 19. sajandil, mil tõusis esile ulmekirjandus.

Ulmekirjanduse uurija Jerry Määttä sõnul on žanri piirides nüüd kauget tulevikku keerulisem kujutada, sest tulevik ei tundu pideva tehnoloogia ja teaduse arengu tõttu enam üldse nii kauge. Võib-olla on tunne, et elame tulevikus, põhjus, miks on tehnoloogiaettevõtted inspireeritud ulmekirjandusest – paljusid leiutisi nagu nutitelefon, internet ja mikrolaineahi oli raamatutes kirjeldatud juba enne, kui need tegelikkuseks said. Kui SpaceX oma skafandrit kujundas, palgati abiks Hollywoodi disainistuudio, mis oli varem loonud skafandreid ulmefilmidele.

Ka ulme ja teadus on omavahel tugevalt seotud. Ulmežanr aitab populariseerida teadust ja tutvustada tulevikuvõimalusi ning teaduse mõjul avaneb meie kujutlusvõime. Astrofüüsik Katie Mack ütleb, et nende side on veelgi suurem. Filmi „Tähtedevaheline“ (2014) tegemisel kasutati Hollywoodi superarvuteid, mis arvutasid, milline võiks must auk lähedalt välja näha. Arvutused olid nii täpsed, et filmi teadusnõustaja, Nobeli preemia laureaat Kip Thorne kasutas saadud andmeid oma teadustöös.

Nii nagu tähed, särame ka meie, kuid seda infrapunavalguse abil, mida meie silmad ei taju ega näe. Mida tähendab olla elav ja särav mateeria elutu mateeriaga planeedil, mis tiirleb kosmoses lõputult ühe tähe ümber? Teadaolevalt oleme ainsad, kes selliseid küsimusi esitavad. Me ei vaatle kosmost väljastpoolt, vaid oleme ise osa universumist, mida uurime. Nagu ütles kosmoloog Carl Sagan, siis „oleme kosmose viis ennast tundma õppida“.

Püüdes mõista, kuidas kõik algas ja milline on meie koht universumis, oleme loonud kosmoloogiad ehk lood maailma tekkest ning sellest, kuidas kõik on omavahel seotud. Paljud loomislood – nii teaduslikud kui ka usulised – algavad tühjuse või laiuva pimedusega. Nagu Mikael Owunna on oma teostes kirjeldanud, astuvad sellest algupärasest allikast välja jumalad või loodusjõud, luues sellise maailma, mis meid ümbritseb.

Kes käivitab selle vägeva kellavärgi, mida näeme öötaevas? Piiritu maailmaruum muutub jumalikkuse sümboliks, tähistades midagi, mis on igavene ja lõpmatu. Tähtede ja planeetide salapärane tants peegeldab kosmilist korda, mis on meist palju vägevam, kuid mille osa me siiski oleme. See seab meid silmitsi kõikehõlmava müsteeriumiga, mida püüavad neile omasest vaatenurgast uurida, kirjeldada ja mõista religioon, kunst ning teadus.

Teekond universumisse on ühtlasi reis iseendasse. Seeläbi mõistame, kes me oleme, kust me tuleme ja mida suudame saavutada. Meie eesmärki jõuda Maa atmosfäärist veel kaugemale ei takista üksnes tehnilised dilemmad. Pinnale kerkib palju küsimusi. Asjakohane on pärida, kellele kuulub voli inimkonna huvides kosmoses tegutseda, sest ei ole selge, kes tegelikult otsustab, mis on või ei ole vastuvõetav väljaspool rahvusvahelist õhuruumi.

Kunstnik Rhiannon Adam, kes kuulus Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa dearMooni meeskonda kuni projekti ootamatu katkestamiseni 2024. aasta juunis, nendib, et kosmos on pikka aega olnud ligipääsetav vaid ülirikastele või nn üliinimestele – astronaudid, kes on valatud vormi, mis kujunes välja viimase kosmosevõidujooksu ajal ja mida on hiljem kinnistanud loendamatud Hollywoodi filmid. dearMoon oleks olnud esimene kord, mil rühm tsiviilisikuid, nende seas kunstnikud ja muusikud, oleks reisinud ümber Kuu ja tagasi eesmärgiga mõtiskleda, luua ning lasta võrsuda uutel vaatenurkadel ja arusaamadel.

Adam kirjeldab, et kogu meeskond tundis suurt vastutust ootustele vastata ja olla ülesande vääriline. Samuti räägib ta keerulisest tasakaalu leidmisest selle vahel, kuidas esindada neid inimrühmi, kellega ta end samastab – seal hulgas kunstnikud, naised, kväär-inimesed ja iirlased –, ning olla samal ajal tavainimene, kellel on oma puudused ja nõrkused, mitte üliinimlikud võimed.

Ta on palju mõelnud ka sellele, kui oluline on lasta uusi vaatenurki ligi, enne kui kogu ligipääsetav maailmaruum on monopoliseeritud ja kaubastatud: „Muutus algab ideedest – kõik, mida me praegu teeme, loob ajakapsli sellest, mida inimkond meie eluajal mõtles ja tundis ning kuidas me käitume.“

Nüüd suunavad paljud oma pilgu taas kosmose poole. NASA ja ESA kavandavad lähiaastatel mehitatud missioone Kuule ning Jaapan ehitab planeedikulgurit, mida astronaudid hakkavad tulevikus kasutama nii transpordivahendi kui elupaigana kuni 30 päeva kestvate välismissioonide ajal. Hulk riike, sealhulgas Hiina, Ameerika Ühendriigid ja India, kavatsevad Kuule rajada alalisi kosmosejaamu. Ameerika Ühendriigid, Euroopa, Kanada, Jaapan ja Araabia Ühendemiraadid teevad aga koostööd selle nimel, et juhtida Kuu orbiidile plaanitavat kosmosejaama Lunar Gateway. Sellest peaks saama Maa uus eelpost, kus jätkatakse päikesesüsteemi uurimist ajal, mil nii era- kui ka valitsusasutused on seadnud eesmärgiks Marsile jõudmise. Esimene inimene, kes sellele võõrale planeedile astub, on tõenäoliselt juba sündinud ning uute tehnoloogiliste arengute abil saab seda kuue kuni seitsme kuu pikkust teekonda tõenäoliselt lühendada. Nagu ütleb täheteadlane Phil Plait: „Marsil saab olema elu, milleks oleme meie.“

Elame praegu muutuste keskmes, kus kosmosereisidega tegeleb aina rohkem eraisikuid ja -ettevõtteid. Nende panus ulatub hiiglaslikest algatustest, nagu SpaceX, mis osutab NASA-le astronautide transporditeenust, kuni väikeettevõteteni, kes katsetavad põllukultuuride kasvatamist Marsi-laadses keskkonnas, ning töötubadeni, kus uuritakse kosmosemeditsiini – mida näeme ka Matjaž Tančiči fotodel.

Säärane areng avab uusi uksi. Võimalik, et lähitulevikus ehitame kosmosesse juba tehaseid. Seal saaksime kaaluta olekus 3D-printida inimorganeid ja luua uusi materjale, kaevandada asteroididest metalle või koguda päikeseenergiat, et sellega Maad varustada. Hüvedest hoolimata ei ole sugugi kõik aga kosmose kommertsialiseerimisest vaimustuses. Nüüd, kui käsil on teine kosmosevõidujooks, peame mõtlema sellele, milliseid väärtusi, tõekspidamisi ja sotsiaalseid konstruktsioone peaksime kosmosele lähenedes endaga kaasas kandma ning millised hülgama. Esimesed pildid Apollo 8 missioonilt, mis kujutasid Maad kosmosest vaadatuna, andsid tõuke üleilmsele keskkonnakaitse liikumisele. Kunstnik Mónica Alcázar-Duarte küsib endalt projektis „Kosmosenomaadid“: kui meil oleks võimalik asustada teisi planeete, siis kuidas muutuks meie suhtumine Maasse?

Tuhandeid aastaid olid planeedid paiksete tähtede seas vaid ekslevad tulukesed. Kui leiutati teleskoop, nähti planeete võõrmaailmadena, ent kosmoselaevade tulekuga said neist paigad, kuhu oleks võimalik ka reisida. Siiski jääb lähitulevikus meie kodukohaks universumis planeet Maa. Siin vaatame lõpmatusse ja üritame hoomata, kuidas kõik omavahel harmoneerub.

Meie püüdlustes abistavad meid nii kunst kui ka teadus. Neid ühendab vastastikune aukartus tundmatuse ees ning tahe mõista maailma, mis meid ümbritseb, ja meie kohta selles. Kunstikujutluste ja teadusarvutuste põhjal lahendame mõistatust, milleks on meie üha paisuv universum. Teadus avardab meie arusaamu ja näitab, kuidas tegelikkus ületab sageli kujutlusvõime piire. Samal ajal annab kunst teadusele kuju, võimaldades visualiseerida ja kombata seda, mille üle teadus veel mõtiskleb.

Uurides maailma kosmose kaudu, vaatleme nähtavat ja nähtamatut ning mõõdetavat ja kujuteldavat. Kuna oleme ühtaegu võimelised nii uuendama ja hävitama kui ka austama ja ära kasutama, jälgime iseennast samasuguse huviga kui välismaailma. Siin me seisame: kiikame igavikku, kogeme seda, kui vägevad või tühised me oleme, ning uudistame otsusekindlalt maailma, kuhu kuulume.