Emilia Bergmark-Jiménez

Emilia Bergmark-Jiménez on alates 2021. aastast pildistanud Rootsis sünnitusi – igaühel neist on olnud oma ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiska näitusel „Sündida ja sünnitada“ avaneb sünd kõigis oma etappides, teekonnana intiimseimasse paika ja inimelu suurimasse hetke. Kohta, kus kõik muutub ja aeg algab uuesti. Ent see on ka teekond Emilia sisemaailma, omamoodi ristimine läbi lootevee ja sünnitushirmuga silmitsi seismine – nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil. See on lugu sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest.

Emilia elu muutus, kui ta palgati reklaamikampaania raames filmima ja pildistama üht sünnitust. Sünnituspalatis seistes meenusid Emiliale tundmused kahe aasta tagusest ajast, kui ta ise lapse ilmale tõi. Kõik vastused oma küsimustele leidis ta ruumist, kus sünnivad lapsed. Sellest kohast, inimestest ja nende lugudest sai alguse tema isiklik projekt „Rootsi sünnid“, mille tulemusel on valminud ka antud näitus.

Fotosid saadavad lood, milles fotograaf jagab oma mõtteid, tundeid ja küsimusi, mis on projekti vältel esile tõusnud. Nii juhatab ta vaataja läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui vanemluse algust.

Kuhu me läheme, et oma lapsed koju tuua?

Igal sünnitusel leiab aset hetk, mil sünnitaja justkui haihtub. Inimene, keda vaatate, ei ole enam lihtsalt inimene, vaid hoomamatu loodusjõud. Ma ei ole ikka veel leidnud sobivaid sõnu, millega seda kirjeldada. Mulle ei meeldi säärased sõnad nagu alg- või ürgjõud. Võib-olla on sõnad juhtunu kirjeldamiseks liiga koledad. Võib-olla ei olegi võimalik kirjeldada jõudu, mis on pigem teadvuse nihe kui kehaline seisund. Mõni muutub vaikseks. Teised karjuvad. Mis meist saab, kui upume oma karjetesse? Mis meist saab, kui süveneme endasse liiga palju või ületame oma võimete ja hirmu piiri? Teeksime kõik selleks, et tuua oma lapsed meie endi sügavusest koju. Kui inimene on kadunud, hetkeks haihtunud, siis millest kõneleb tema pilk? Me nihkume allapoole, välja ja eemale; möödume kõigest kehalisest, käegakatsutavast ja vaimsest, olles kaugel, kuid samas meie endi sisemuses. Oleksime justkui osa kosmosest, kus meie ja universumi energiad on vastastikku ja igavesti seotud. Nii eksisteerivadki ühtaegu kaks äärmust: keha kõige sügavamad peidetud sopid ja kogu kosmose püüdmatu avarus. Sealt toomegi oma lapsed koju.

— Emilia Bergmark-Jiménez

Näituse on koostanud Fotografiska Stockholmi näituste kuraator Sofia Liljergren koostöös kunstniku ning Fotografiska Tallinna näituste juhi Maarja Loorentsi ja näituste meeskonnaga. Näitust saab Fotografiska Tallinnas külastada 10. oktoobrist 2025 kuni 15. veebruarini 2026.