Vivian Maier

Vivian Maier (1926–2009) on üks salapärasemaid kujusid fotograafia ajaloos, kelle panus fotokunsti avastati alles pärast tema surma, kuid keda peetakse üheks parimaks möödunud sajandi tänavafotograafiks.

Vivian Maier sündis New Yorgis Bronxi linnaosas, kasvas osaliselt üles Prantsusmaal ning kolis 1951. aastal tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Elades ja töötades New Yorgis lapsehoidjana, hakkas ta samal ajal hobikorras jäädvustama igapäevaelu enda ümber ning arendama oma ainulaadset visuaalset keelt läbi kaameraobjektiivi.

Ta kuulus Ameerika unelma kõrgajal nähtamatusse töölisklassi ning jäi seetõttu pigem selle vaikseks tunnistajaks. Läks kaua aega, enne kui tema looming päevavalgele tuli ja laiemalt avastati. Peaaegu sajand hiljem kuulub Maier fotograafia ajalukku kõrvuti 20. sajandi suurimate meistritega.

Näitus „Vivian Maier: avastatud teosed“ tutvustab Maieri loomingut alates 1950. aastate algusest kuni 1980. aastate keskpaigani ligi 200 teose kaudu: vintage- ja kaasaegsed fotoprindid, värvi- ja mustvalged fotod, Super 8 filmid ja helisalvestised ning spetsiaalselt Tallinna näitusele lisatud kontaktkoopiad. Näitus pakub terviklikku vaadet sellele tihedale, rikkalikule ja mitmekihilisele arhiivile, mis annab lummava tunnistuse sõjajärgsest Ameerikast ning Ameerika unelma varjukülgedest.

Argielu teater

Äärmiselt privaatne ja teadlikult materiaalsetest väärtustest distantseerunud Vivian Maier oli 1926. aastal New Yorgis sündinud Ameerika tänavafotograaf ja lapsehoidja. Lapsed kaasas, kulges ta mööda linnaruumi, märgates ja pildistades, jäädvustades ja luues – endale teadmata – erakordset visuaalset arhiivi sõjajärgse Ameerika argielust.

Maierit huvitasid kõige enam töölisklassi linnaosad neis linnades, kus ta elas: kõigepealt New York aastatel 1951–1956 ja seejärel Chicago, kus ta 2009. aastal ka suri. Tänavad on täiuslik koht vaatlusteks, sest need kihavad elust – ta uuris neid linnaosi ja tänavaid väsimatult iga nurga alt, jäädvustades pidevat inimeste voolu, kelle teed põgusalt ristusid. Selles argielu teatris mängib igaüks teadmatult oma rolli, muutudes kas või sekundi murdosaks peategelaseks.

Maier vaatles elu. Ta jälgis selle kulgu, järgnes sellele, isegi jahtis seda, jätmata midagi juhuse hooleks. Tema pildistatud stseenid on sageli anekdootlikud hetked, kokkusattumused, reaalsuse nihked, märkamata jäänud eluhetked, millele keegi tähelepanu ei pööra, kuid millest said ometi tema visuaalsete jutustuste keskpunktid. Iga tema foto tabab hetke, mil argine muutub märkamatult erakordseks.

Maier pildistas inimesi, keda teised ei märganud: neid, kes olid justkui eikusagil, tõrjutud maailma äärealadele ega saanud kunagi päriselt kuuluda maailma, mida varjutas utoopiline „Ameerika unistus“ ja selle pimestav sära. Kõik need ilmetud, karged portreed on tehtud otsevaates, hetkel enne seda, kui nägu jõuab peituda välise ilme taha, mis muudaks foto pelgalt lavastatud pildiks. Vahel kaldus ta sellest reeglist teadliku irooniaga kõrvale, pildistades kõrgseltskonna daame, tungides ootamatult nende juurde ja nautides nende pahameelt.

Avastatud teosed

Ta jätkas pildistamist kuni 1990. aastate lõpuni ning jättis endast maha rohkem kui 100 000 negatiivist koosneva arhiivi. Tema kirg maailma dokumenteerimise vastu ulatus ka omatehtud dokumentaalfilmide ja helisalvestisteni.

2007. aastal müüdi Chicagos ühe kohaliku oksjonimaja kaudu võlgnevuste tõttu maha üks Maieri laoruumidest. Sealt leiti tohutu hulk kogu elu jooksul kogunenud negatiive – avastus, mis mõjutas hiljem kogu fotograafiamaailma ning muutis jäädavalt mehe elu, kes Maieri loomingu avalikkuse ette tõi: John Maloof.

Praegu korrastatakse ja arhiveeritakse Maieri loomingut tulevaste põlvkondade jaoks. Selle töö keskmes on John Maloof, kes on taastanud suure osa arhiivist. Tänaseks on rekonstrueeritud ligikaudu 90% kogu arhiivist ning Vivian Maieri looming on aidanud kujundada uut huvi tänavafotograafia vastu.

Näitusest

Pärast menukaid peatusi Fotografiska New Yorgis ja Fotografiska Shanghais jõuab Vivian Maieri looming selle aasta esimesel sügiskuul esmakordselt Baltikumi ja Põhjamaade regiooni – Fotografiska Tallinnasse.

Näitus on Fotografiska ja rahvusvahelise kunstiplatvormi diChroma photography kaasproduktsioon koostöös John Maloofi kollektsiooni (Chicago) ning Howard Greenberg Galleryga (New York).

Näitust toetab programm Women In Motion, mille algatas Kering 2015. aastal eesmärgiga juhtida tähelepanu ebavõrdsusele kultuuri- ja kunstiväljal ning muuta ühiskondlikke hoiakuid. Tänaseks on programmist saanud oluline platvorm, mis aitab kujundada uusi vaatenurki ja edendada arutelusid naiste rolli üle kunstis ja kultuuris.