Koolivaheaja tuur lastele Vivian Maieri näitusel: mis toimus enne selfisid?

Kui keegi oskas maailma vaadata samasuguse uudishimuga nagu lapsed, siis oli see fotograaf Vivian Maier.

Ta märkas tänaval naljakaid kokkusattumusi, kummalisi karaktereid, peegeldusi, varje ja hetki, millest teised võisid lihtsalt mööda kõndida.

Koolivaheajal kutsumegi 7–12-aastaseid lapsi Maieri maailma avastama – vaatama lähemalt, otsima piltidelt lugusid ja uurima, milline nägi välja tänavaelu ajal, mil nutitelefone ega sotsiaalmeediat veel olemas ei olnud.

Tuuri viib läbi Fotografiska giid Külli Vihmar.

Vivian Maier

Vivian Maier töötas lapsehoidjana ning veetis suure osa oma päevadest New Yorgi ja Chicago tänavatel koos lastega, kelle eest ta hoolitses, kaamera alati käepärast.

Möödunud sajandi keskpaigast kuni 80ndate lõpuni pildistas ta nende suurlinnade inimesi ja linnamelu, naljakaid, veidraid ja ootamatuid olukordi ning kõike seda, mis argipäeva natuke erilisemaks teeb.

Maieri tohutu fotopärand avastati juhuslikult alles pärast tema surma, tehes temast ühe fotograafiaajaloo põnevaima avastusloo ja 20. sajandi hinnatuima tänavafotograafi.

Koolivaheaja tuur

Tuuril uurime, mida Vivian Maier tänavatel märkas ja miks võivad täiesti tavalised hetked osutuda suurepäraseks fotoks. Vaatame, millised olid inimesed, riided, autod ja linnad 1950.–1980. aastate Ameerikas, otsime fotodelt põnevaid detaile ning mõtleme, milliseid lugusid võiksid piltidel olevad inimesed meile jutustada.

Ja muidugi räägime selfidest! Ammu enne telefonikaameraid armastas Maier jäädvustada iseennast – kord peeglist, kord vaateakna peegeldusest, kord ainult varjuna kõnniteel. Ka näitusesaalis kohtab mitmeid peegleid, mis kutsuvad proovima, kuidas võiks üks selfie välja näha siis, kui seda teha Vivian Maieri moodi.

Vivian Maier „Avastatud teosed“, 19. september 2026 – 17. jaanuar 2027

Vivian Maieri lugu on fotograafia ajaloo üks tähelepanuväärsemaid. Lapsehoidjana töötades veetis ta suure osa oma päevadest New Yorgi ja Chicago tänavatel koos lastega, kelle eest ta hoolitses.

Just sealt avanes talle ainulaadne vaade linnade rütmidele, värvikatele karakteritele ja ootamatutele hetkedele, mis kujundavad argipäeva. 1950.–1980. aastatel jäädvustas ta sõjajärgset Ameerikat viisil, millest kujunes erakordne visuaalne ajastuportree, kuid mis jäi aastakümneteks avalikkuse eest varjatuks.

Alles pärast Maieri surma avastatud looming on tõstnud ta 20. sajandi olulisimate tänavafotograafide hulka.