Klõpsates nuppu „Nõustun kõigi küpsistega”, nõustute küpsiste salvestamisega teie seadmesse, et parandada saidil navigeerimist, analüüsida saidi kasutamist ja aidata meie turundustegevust.

Valikud
Oluline

Need on vajalikud meie teenuste põhifunktsioonide aktiveerimiseks.

Analüütika

Need küpsised koguvad teavet veebilehe kasutamise kohta, et selle sisu ja funktsionaalsust saaks parandada, et suurendada veebilehe atraktiivsust. Neid küpsiseid võivad paigaldada kolmandad osapooled, kelle teenuseid meie veebisait kasutab. Neid küpsiseid pannakse ja kasutatakse ainult teie eelneval nõusolekul.

Turundus

Neid küpsiseid seavad meie veebisaidil meie reklaamipartnerid ja neid võib kasutada teie huvide profiili loomiseks ja asjakohase reklaami näitamiseks teistel veebisaitidel (veebisaitide vahel).

Toomas Volkmann

täis minevik

Toomas Volkmann

Toomas Volkmanni seni suurim isikunäitus räägib enam kui 100 fotol loo kunstniku ligi 30-aastasest loomingulisest teekonnast. Näituse olulisus ei peitu vaid kunstniku omailma lahti-rullimises, vaid ka tundliku silmaga ajastu kaardistamises, 1990-ndate valulikust rabedusest 2010-ndate ülbe klants-esteetikani. Esmakordselt võtab näitus üle lisaks näitusesaalile ka Fotografiska maja 1. ja 6. korruse.

Toomas Volkmann on õppinud nii Tartu Ülikoolis kui Lavakunstikateedris. Aastatel 1993-1994 õppis ta Londonis fotograafiat. Alates 1995. aastast on ta olnud vabakutseline fotograaf, kes on teinud koostööd praktiliselt kõikide Eesti meediaväljannetega. Näitusetegevusega on ta olnud tegev aastast 1979 nii Eestis kui välismaal, lisaks on ta olnud külalislektor Eesti Kunstiakadeemias kui ka Tartu Kunstikoolis.

Volkmanni keel on sümbolistlikult tihe, võimaldades luua tugevalt laetud pildi-konstellatsioone. Ta on korraga teatraalne ja diskreetne, morbiidne ja elujanuline, suurejooneliselt dramaatiline ja naha alla pugevalt intiimne. “täis minevik” avaneb nende vastuoluliste tahkude koosmõjus, mitte lineaarsel ajateljel, vaid pigem sümbolistilik-allegoorilist rada pidi.

Näitus koosneb mitmest seeriast – “Algus”, “Lilled”, “Mood”, “Portreed”, “Noored”, “Triptühhonid” ja “Vibe” ning sellega kaasneb mahukas fotoraamat.

Kuraatorid on Kaire van der Toorn-Guthan ja Tanel Veenre. Näitusesaali jaoks tegi fotoseadmetest ja fotograafiaga seonduvatest helidest spetsiaalse mitmekanalilise helikujunduse Taavi Tulev.

Volkmann
© Toomas Volkmann
“Toomasega võiks alustada Eesti performance`i ajalugu, genderi teema oli iseloomulik tema portreede sarjas. Genderi teemat ei saa käsitleda veenvalt ilma isikliku suhteta. 1990ndad on üks kõige isiklikumaid perioode kaasaegses eesti kunstis üldse.”
Eha Komissarov
Vibe
© Toomas Volkmann
Vibe pidu
© Toomas Volkmann

VIBE

Näitusel näeb fotosid pidude sarjast Vibe, mis sai alguse 1998. aasta oktoobris Liiva ladude katlamajas. Plahvatuslikult kasvanud VIBE hullutas peagi tuhandeid ning selle VIP-ruumis möllas Eesti kultuuri- ja ärieliit. Kuna need massiivsed reivid toimusid nutitelefonide eelsel ajal, siis oli Toomas Volkmann kui sündmuse ametlik fotograaf. VIBE peod tõid maale nii massireivi kultuuri kui drag queenid, Eesti Ekspressi seltskonnalehekülgedel ilmunud pildigaleriid murdsid postsovietlikult halli Eesti tabusid.

MEENUTUSI VIBE'IST

“VIBE sai alguse ettevõtjast ja klubimuusika sõbrast Kuno Tehvast, kes peale Ameerikast Eestisse naasemist otsustas koos elukaaslase Helen Mahmastoliga panna siin aluse täiesti uutmoodi pidude sarjale. VIBE hullutas peagi tuhandeid ning selle VIP-ruumis möllas Eesti kultuuri- ja ärieliit. Kõik toimus nutitelefonide eelsel ajal, mistõttu on Toomas Volkmanni kui sündmuse ametliku fotograafi arhiiv ainsaks võimaluseks minna tagasi sellesse seksuaaltabusid murdvasse aega. VIBE´i peod tõid Eestisse nii massireivi kultuuri kui ka drag queenid, Eesti Ekspressi seltskonnalehekülgedel ilmunud pildigaleriid murdsid postsovetlikult halli Eesti tabusid. VIBE´i peod olid ventiiliks, mille kaudu plahvatas korra kuu-paari jooksul Liiva ladudes ja hiljem ka Viimsi talveaias üheks ööks karnevalikultuur. Kostümeerimisvõistlust innustas Eestis tavapäratu nö door bitch – moepolitsei, kes andis tunglejate massist värvikamatele ihaldusväärse pääsme VIBE´i VIP osasse.” – Tanel Veenre, ehtekunstnik, näituse üks kuraatoritest, VIBE’i pidude mälu

“Meie jaoks oli kostümeerimine kunstiprojekt, pigem olime club kid`id kui dräägid, sest über-naiseks olemisest olulisem oli lugu. Enamasti õmblesin oma korsetid ja kleidid ise. Peol olime lõpuks kusagil pimedas ja läbipaistmatuks suitsetatud VIPosas, kuid me ei läinud kunagi teiste imetlust püüdma, tegime seda eelkõige eneseväljenduseks. Olime ikka nii kirega asja sees, kõik ilu nimel! Mäletan, kui Mart (Haber) oli VIP-ruumi host, siis ajas ta juuksed nulli, kattis end litriga ja lasi isegi seina litriga katta, et match´iks outfit´iga. Hommikuni 15-sendistega möllata oli ikka paras katsumus, kuid ma ei võtnud kunagi kontsi enne alt kui kodus. Kõik pidi olema viimseni täiuslik. Peoks ette valmistades ei näidanud me end enne teistele, kui kõik oli valmis. Teised dringitasid, kuni meile tehti meiki.” – Aldo Järvsoo, moekunstnik, VIBE’i üks kesksemaid külalisi-drääge

“Kõik me olime vaesed tudengid, pidime olema leidlikud ja sitast šokolaadi tegema. Tihtipeale oli hommikul koju minnes taskus vaid 10-kroonine. Nõnda jälgisin hinge kinni pidades taksomeetri tiksumist ja kui 10 klõpsatas täis – mis juhtus keset Lasnamäe kanalit – karjatasin: „Laske mind maha!”. Tagatipuks oli mul ka võti koju ununenud, seisisin kell pool viis ühe paneelmaja ees rüüžitatud tagumiku, plastmassist krooni ja roosa tüllkleidiga Barbie ning karjusin oma viiendal korrusel elavate vanemate suunas: „Emaaaa!”. Enne VIBE`i polnud keegi kuulnud VIP alast, kuid VIBE tegi sellest midagi ihaldusväärset. Olime uhked, kui punased vaibad rulliti lahti, limusiin saadeti järgi ja šampanja voolas ojadena. Traageldasime ringi, muudkui kallistasime, muusika pärast ei käinud seal keegi. Nutitelefone polnud, see mis toimus VIBE`il, jäi VIBE´ile.” – Gerly Tinn, VIBE’idele legendaarseid outfit’e loonud kostüümikunstnik

“Kostümeerimine oli meie jaoks pigem performance`ikunst kui ilulemine. Otsustasin ükskord minna rasedana, lavendlilillas vinüülkleidis ja laheda lisandina suits ka ette. Suitsetav rase, selline olmemaailma üle naljategemine. VIBE oligi öö, kus oli kõik lubatud. Kuna taksoraha meil polnud, siis tahtsime ikka politseiga koju saada, rase ju ka. Surusime end siis politseiautosse kuniks kuulsime politseiraadiost väljakutset, mispeale meid muidugi koheselt teeäärde maha pandi.” – Karolin Kuusik, stilist ja disainer